Autorid:
Kaija Kits SA Iga Laps on Andekas (ILOA) nõukogu esinaine
Eneli Rimpel SA Iga Laps on Andekas (ILOA) tegevjuht
- Matemaatikaõpe peab olema korraldatud nii, et kõik õppijad saaksid jõukohase pingutuse ja eduelamuse.
- Kõik õpilased ei pea igal hetkel liikuma täpselt ühes ja samas tempos, kuid igaüks peab saama sobiva kogemuse.
- Inseneride nappus ei alga tööturult. See algab sealt, kus noor, kas saab matemaatikast eneseusu või mitte.
Eesti kurdab inseneride nappuse üle, aga samal ajal laseb põhikoolis igal aastal käest hulga noori, kellel võiks olla eeldus selles valdkonnas läbi lüüa. Kui tahame inseneride põuda päriselt leevendada, ei saa me enam vaadata ainult kõrgkoolide poole, vaid peame alustama sealt, kus see probleem tegelikult tekib – põhikooli matemaatikatunnist, kirjutavad Educational Uplifti (EdUp) asutajad ning SA Iga Laps on Andekas tegevjuht Eneli Rimpel ja SA Iga Laps on Andekas nõukogu esinaine Kaija Kits.
Riigikontrolli audit ütles tänavu väga selgelt: kui reaalainete baas üldhariduses jääb nõrgaks, ei päästa inseneride järelkasvu ka kõrgharidusse tehtavad suured investeeringud. Probleem ei alga seal, kus noor esitab avalduse inseneeriaõppesse. Probleem algab palju varem – siis, kui ta alles kujundab oma suhet matemaatikaga. Tiit Land sõnastas sama mõtte veel täpsemalt: insener sünnib juba esimeses klassis. See tähendab, et noore tee inseneeriani ei sõltu ainult hilisemast erialavalikust, vaid sellest, kas ta kogeb põhikoolis matemaatikat arendava väljakutse või pärssiva takistusena. Kui laps kaotab varakult usu, et ta saab hakkama, sulgub tema ees terve hulk võimalusi enne, kui ta neid teadlikult kaaludagi jõuab.
Õpetajad ütlevad, et potentsiaal ühes klassiruumis on olemas. Küsimus on selles, kas õpetaja jõuab iga lapseni. Paraku liiga sageli ei jõua. Tähelepanu saavad eelkõige need, kes on valjuhäälsemad, või need, kes vajavad järele aitamist. Samal ajal võivad märkamata jääda nii vaikselt istuvad võimekad kui ka need õppijad, kellel õpilüngad alles kujunevad.
Kui tahame rohkem insenere, ei piisa üleskutsest, et noori tuleb rohkem reaalainete ja tehnoloogia juurde suunata. Kõigepealt tuleb muuta seda, mis toimub iga päev klassiruumis. Matemaatikaõpe peab olema korraldatud nii, et kõik õppijad saaksid jõukohase pingutuse ja eduelamuse.
Kuidas seda igapäevases koolielus realiseerida? Pakume praktilise lahenduse: matemaatika noppeõppe rakendamise mudeli. See hõlmab olemasoleva õppekorralduse ja -sisu kohandamist vastavalt iga õpilase arenguvajadusele, mis loob vundamendi ka tulevastele inseneridele.
Põhikooliülene noppeõppe rakendamise tervikmudel sündis 2023. aastal SA Iga Laps on Andekas (ILOA) ja Viljandi Kesklinna kooli koostöös. Piloteerimist alustati esimesena just Viljandi Kesklinna koolis. Mudel hõlmab noppetundi, kinnistavat tundi, seiresüsteemi, õpetajate professionaalse arengu toetamist ja kooli juhtkonna jõustamist. ILOA toetab koole kolmeaastase perioodi jooksul, et tagada mudeli eesmärgipärane rakendamine. Nii jõuavad koolid püsiva muutuseni.
Noppeõpe üksikmeetmena on teaduspõhine sekkumine, mida kasutatakse maailmas laialdaselt, sealhulgas USAs, Rootsis ja Singapuris. Matemaatika noppeõppe rakendamise tervikmudel pakub koolile paindliku ja süsteemse viisi, et toetada ühes klassiruumis väga erineva arenguvajadusega õppijaid. Mudeli lähtekoht on lihtne: kõik õpilased ei pea igal hetkel liikuma täpselt ühes ja samas tempos ega ühel ja samal viisil, kuid igaüks peab saama sobiva raskusastmega õppimise kogemuse.
Kord nädalas saavad õpilased, kellel on õpitav juba selge, osaleda matemaatika noppetunnis, kus teemat käsitletakse laiendatult ja süvendatult. Samal ajal toimub kinnistav ainetund, mis annab võimaluse teemat rahulikumas tempos üle korrata, harjutada ja kinnistada. Nii kujuneb õppekorraldus, mis ei vastanda omavahel tuge vajavaid õppijaid ja kõrge potentsiaaliga õpilasi, vaid loob kõigile sobiva õppimisvõimaluse tavapärase koolipäeva sees.
Just see paindlikkus on mudeli suurim tugevus. Õppimine ei toeta motivatsiooni siis, kui see on ühele liiga lihtne ja teisele liiga raske. Kui osa õpilasi peab pidevalt kordama juba omandatut, võib huvi hääbuda. Kui teistel ei jää piisavalt aega õpitut kinnistada, tekivad lüngad, mis hakkavad edasist õppimist takistama. Noppeõppe rakendamise tervikmudel aitab seda vältida, sest loob õpikeskkonna, kus iga õppija saab kogeda jõukohast pingutust ja eduelamust.
Eriti tähtis on rakendada mudelit põhikooliüleselt, sest siis ei jää õppija areng juhuslikuks ega sõltu üksikust õpetajast või kooliastmest. Kujuneb õpitee, kus märgatakse õigel ajal nii raskusi kui ka tugevusi ning andeid arendatakse süsteemselt ja teadlikult kogu põhikooli vältel, mitte üksikute projektide või juhuslike lisavõimaluste kaudu.
Koolid otsivad lahendusi
ILOA ellukutsutud tervikmudeli rakendamisega on tänaseks liitunud kogu Eestist juba 28 kooli ning selle mõju ulatub enam kui 10 000 õpilaseni. Kaasatud on üldhariduskoolid kümnest maakonnast: Viljandimaalt, Saaremaalt, Pärnumaalt, Tartumaalt, Harjumaalt, Järvamaalt, Ida-Virumaalt, Võrumaalt, Jõgevamaalt ja Valgamaalt. See ei ole enam üksiku kooli katsetus ega erandlik algatus, vaid märk, et väga erinevates Eesti piirkondades tunnetatakse sama vajadust: koolid otsivad toimivaid viise, kuidas märgata ja toetada õppijaid tavapärase koolipäeva sees nii, et keegi ei jääks tähelepanuta ja ka talendid ei läheks kaduma.
Õpetajatele on seatud ootus: nad peavad suutma toetada ühes klassiruumis kõiki korraga. Tegelikkuses taandub see liiga sageli sellele, et edasijõudnud õppija saab lihtsalt lisaülesande või eraldi töölehe. Sellest aga ei piisa, et andekust järjepidevalt arendada, huvi hoida või suunata noori edasi valdkondadesse, kus Eestil on tulevikus kõige suurem järelkasvuvajadus.
PISA järgi on tippsooritajate ehk 5. ja 6. taseme saavutajate osakaal matemaatikas vähenenud: 2018. aastal oli neid Eestis 15,5 protsenti, kuid 2022. aastaks oli osakaal langenud 13,1 protsendini. See tähendab, et isegi riigis, mida peetakse hariduse eduloooks, ei ole matemaatilise tipptaseme hoidmine iseenesestmõistetav. TALISe uuring toob aga välja, et õpetajad ise ei tunne end kindlalt õpilaste kognitiivsel aktiveerimisel ehk kõrgema taseme mõtlemisoskuste, loovuse ja koostööoskuste arengu toetamisel. Noppeõppe rakendamise tervikmudel suunab õpetajaid nende väljatoodud tahkudega tegelema, sest julgustab neid «kastist välja» mõtlema, õpetajate ja õpilaste vahelist koostööd tegema ja tavapärasest õpiku-töövihiku lahendusest väljuma.
Kui räägime inseneride nappusest, ei saa me loota, et järelkasv tekib iseenesest lihtsalt seetõttu, et mõni õpilane on matemaatikas tubli. Potentsiaal vajab märkamist, sobivat väljakutset ja teadlikku arendamist. Just seetõttu otsivadki koolid lahendusi, mis oleksid igapäevase õppetöö osa, mitte juhuslik lisavõimalus vähestele. Tervikmudeli vastu tuntav huvi näitab, et koolid soovivad liikuda sellise õppekorralduse poole, kus õppijate erinevused ei ole probleem, vaid lähtekoht, millest õpetamist üles ehitada.
Tervikmudeli rakendamise tulemused
Noppeõppe tervikmudeli mõju hindame mitme näitaja põhjal. Vaatame nii õpilaste ainealaseid teadmisi, õpetajate, õpilaste ja lapsevanemate tagasisidet kui ka õppijate õpimotivatsiooni ja selle muutust ajas.
Osapoolte tagasiside mudeli rakendamisele
Õpilased on peamiselt välja toonud, et õpetaja jõuab nüüd kõigi õpilasteni ning noppetunnis on lihtne olla, sest seal on keerulisemad ülesanded. Samuti meeldib õpilastele lahendada elulisi ülesandeid ja üksteisega mitmesuguste teemade üle arutada. Õpetajad lisavad, et mudeli rakendamine on pannud neid «kastist välja» mõtlema ning see on andnud võimaluse areneda koos õpilastega ja aidanud teha tunde huvitavamaks. Üks õpetaja nentis, et ta on viimase kahe aasta jooksul arenenud õpetajana rohkem kui eelnenud 20 aastal. Lapsevanematelt on tulnud vastukaja, et noppeõpe on arendanud laste loogilist mõtlemist ja matemaatika on lastele veel rohkem meeldima hakanud.
Kui üldiselt põhikoolis õpilaste õpimotivatsioon kipub langema, siis esimesed longituudi seiretulemused näitavad, et õppijate õpimotivatsioon matemaatika III kooliastmes on püsinud. Matemaatika põhikooli lõpueksami tippsooritajate ehk 90–100 protsenti saavutanud õpilaste osakaal on kolme aasta lõikes kasvanud. See viitab, et tegu ei ole pelgalt õppekorraldusliku muudatusega, vaid lähenemisega, millel on reaalne mõju õpikogemusele ja sellele, kuidas noored matemaatikasse suhtuvad. Kui huvi aine vastu pikema aja jooksul püsib või kasvab, on see tähtis eeldus ka selleks, et rohkem noori jõuaks hiljem edasi inseneeria juurde.
See lähenemine haakub otseselt ka Eesti 2026. aasta inimarengu aruande keskse sõnumiga: hea haridussüsteem ei vali, kas kasvatada tippe või aidata neid, kellel on raskem, vaid suudab teha mõlemat korraga. Just seda peab suutma ka matemaatikaõpetus. Me ei saa endale lubada kooli, kus ühed õpilased upuvad lünkadesse ja teised veedavad aastaid oma tegelikust võimekusest allpool. Kui õppekorraldus targalt ümber mõtestada, võidavad sellest kõik: õpilased, õpetajad, koolid ja lõpuks ka Eesti tervikuna.
Inseneride nappus ei alga tööturult. See algab palju varem – sealt, kus noor inimene kas saab matemaatikast eneseusu või kaotab selle. Kui tahame olukorda muuta, tuleb alustada põhikoolist. Just seal pannakse alus sellele, kui palju on tuleviku Eestis inimesi, kes suudavad lahendada keerulisi probleeme.
Õhku jääb küsimus: kas jääme ka edaspidi inseneride nappust tagantjärele leevendama või alustame lõpuks sealt, kus probleem tegelikult algab – põhikoolist?
