AUTOR:
Eneli Rimpel
SA Iga Laps on Andekas tegevjuht
Laura Tealane
Tartu ülikooli haridusinnovatsiooni MA
Artikkel ilmus Õpetajate lehes 17. septembril 2026
- Kui räägime õpilase toetamisest matemaatikatunnis, mõtleme sageli sellele, kuidas muuta õppimine jõukohasemaks lapsele, kelle jaoks see õppeaine on keeruline. Sama oluline on küsimus aga teises suunas: mis juhtub õpilasega, kelle jaoks matemaatikatund on pidevalt liiga lihtne?
Ühes klassiruumis võivad õppida kõrvuti lapsed, kelle teadmised, oskused, õpitempo ja valmisolek erinevad märkimisväärselt. Mõni vajab uue teema omandamiseks rohkem aega ja õpetaja tuge, teine on põhitõed juba omandanud ning valmis lahendama komplekssemaid ülesandeid, mille vastus ei ole kohe nähtav. Mõlemad peavad õppimiseks piisavalt pingutama.
Just sellele põhimõttele tugineb matemaatika noppeõppe rakendusmudel, kus osa matemaatikatunnist toimub diferentseeritult. Õppekava eesmärgid omandanud õppijad saavad lahendada keerukamaid ülesandeid, samal ajal kui teised saavad kinnistavas tunnis rohkem aega harjutada ja õpetaja tuge. Õpilane saab vastavalt hetketeadmistele ja käsitletavale teemale liikuda ühest õpikeskkonnast teise.
Mida ütlevad õpilased?
2026. aastal Tartu ülikoolis kaitstud magistritöös uuriti noppeõppe ja kinnistava tunni rakendamist ühes üldhariduskoolis. Analüüsiti 39 kolmanda kooliastme õpilase matemaatika õpimotivatsiooni aastatel 2024–2026 ning lisaks intervjueeriti noppeõppes osalenud õpilasi.
Kvantitatiivsed tulemused näitasid, et noppeõppes ja kinnistavas tunnis osalenud õpilaste matemaatika õpimotivatsioonis ei ilmnenud uuringuperioodil statistiliselt olulisi muutusi ega erinevusi rühmade vahel. Arvestades, et põhikoolieas kipub õpimotivatsioon langema, on motivatsiooni püsimine tähelepanuväärne tulemus. Samuti ei ilmnenud kummaski sihtrühmas statistiliselt olulist muutust testiärevuses. Uurimuse põhjal võib järeldada, et noppeõppe ja kinnistava tunni rakendamine ei suurendanud õpilaste sooritusärevust.
Õppija õpimotivatsiooni ei kujunda üksnes see, kas ta saab ülesandega hakkama, vaid ka see, kas ülesanne annab talle põhjuse oma teadmisi rakendada.
Õpilaste vastustes kordus üks mõte: hea matemaatikaülesanne peab panema mõtlema. Üks õpilane kirjeldas kogemust ülesandega, millest ta esialgu aru ei saanud: „Ma läksingi koju ja tegin seda ülesannet ja lõpuks sain aru. /…/ see pani pingutama, et seda ülesanne ära teha.“
Noppeõppes osalenud õpilased väärtustasid võimalust lahendada tavapärasest keerukamaid ülesandeid. Neile meeldis, et vastuseni jõudmiseks tuli mõelda, katsetada ja pingutada. See tähelepanek on oluline, sest koolis seostame õppija heaolu vahel liiga kiiresti õppimise lihtsusega. Tegelikult võib jõukohane raskus olla üks õppimise väärtuslikumaid osi.
Õpilased kirjeldasid noppeõppe tundi ka koostöise keskkonnana. Neile meeldis õppida koos kaaslastega, kelle teadmised ja õpitempo olid nende omadega sarnased. Õpetajat nähti seejuures toetajana.
Intervjuudest tuli esile veel üks aspekt: õpilased tundsid noppeõppes osalemise üle uhkust ning kirjeldasid, et tundsid end seal väärtustatuna. See annab mõtteainet palju laiemalt kui ainult noppeõppega seoses. Õppija õpimotivatsiooni ei pruugi kujundada üksnes see, kas ta saab ülesandega hakkama, vaid ka see, kas ülesanne annab talle põhjuse oma teadmisi rakendada.
Igavus on samuti probleem
Üks õpilaste tõstatatud küsimus puudutas noppeõppe alustamise aega. Intervjueeritud õpilased leidsid, et sobiva raskusastmega ülesandeid võiks pakkuda juba esimeses kooliastmes.
Nende kirjeldustes tuli esile, et ülesanded kiiresti lõpetanu peab vahel lihtsalt ootama või „oma asjadega tegelema“. Sellises olukorras ei ole probleem selles, et laps ei oska õppida. Probleem võib olla selles, et tal ei ole parasjagu midagi õppida.
Kui tahame hoida lapse uudishimu, ei peaks diferentseerimine tähendama ainult abi pakkumist neile, kelle jaoks õpitav on raske. Sama teadlikult tuleb mõelda õppijale, kes vajab edasiliikumiseks keerukamat ülesannet.
Ühes klassis ei pea kõik õppima ühtemoodi
Ühe kooli uuringust ei saa teha järeldusi kogu Eesti haridussüsteemi kohta. Küll aga annab see põhjust küsida igas matemaatikaklassis: kas iga laps saab meie tunnis piisavalt mõelda ja pingutada?
Hea matemaatikatund on selline, kus iga õppija saab piisavalt tuge, aga ka piisava väljakutse, et areneda.
